Eksperiment kasvatada Eestis durum nisu - talvine ettevalmistus

Kui see pealkiri veel piisavalt lennukas ei tundu, siis kogu pealkiri peaks olema: 

“Eksperiment kasvatada Eestis durum nisu mahemeetoditel ja väärindada sellest koha peal makaron”.

Durum nisu on selline taim, mis naturaalselt kasvab näiteks Vahemere ja Musta mere ääres ehk otse öeldes - soojades kohtades. 

Üldiselt on teada, et Kanadas kasvatatakse seda nisu peaaegu samadel laiuskraadidel, mis meil siin on. Lätis üks farmer mõned aastad tagasi pani ka 60 hektarit durumi maha (sellest, kas ta üles ka võttis, sellest ma artiklit ei leidnud). Eestis olla kasvatatud suvist durum nisu Eesti Taimekasvatuse Instituudi katselapil .

Aga Rootsis, Gotlandi saarel kasvatakse durumi ning tehakse sellest ka kohalikke makarone , mis vähemalt loob mingigi geograafiliselt lähedase pretsedendi antud tootmismõttele. 

Kui tööstuslik põllumajandusmudel on maksimaalselt skaleeritud - igaüks teeb oma väikest osa ja kasumit teenitakse massidelt, siis antud väiketootmine plaanib toota väikeseid koguseid ja töödelda materjali mittetööstuslike masinatega. 

Et panna see numbrilisse perspektiivi, siis plaanitud on maksimaalselt 1-2 hektarit nisupõldu aastas, põllu hooldamine on plaanitud väikemasinatega. Nisu kuivatamiseks, kestade eemaldamiseks ja semolino jahuks jahvatamiseks kasutatakse restoranidele mõeldud masinaid, mis ei vaja tööstusvoolu ja on pigem odavamapoolsed.

Kõige kõrgtehnoloogilisemate nõuetega on kuivmakaronide tootmiseks vajalikud masinad. Kuivmakaronide eelis on kerge säilitamine ja transport - see on odavam ja lihtsam, kui enamus põllumajandustoodangul, mis vajab värskuse säilitamiseks õiget temperatuuri ja tingimusi. 

Iga makaron saab aga alguse põllult, nii et hakkame sealt pihta. Sest enne kui me jõuame selle masinani, mis mõõdab, kas makaroni niiskusesisadus on ideaalne 12.5%, peaks veel mitmest masinast ja asjast rääkima. 

Põld: 

Nõuka ajal olid kõik need niidud ja mäed (ka.a Tammõmäe päikesepoolne ots) tootval tööl peenarde ja vagude all. Viimased paarkümmend aastat on olnud kasutusel looduslike niitudena. Meil on siin palju metskitsi, ei tea kas keegi on mõõtnud üldse nende väetamisvõimekust?

Muld: 

See on nüüd ilma mõõtmata teada, et muld on meil hapu. See olla igal pool Lõuna-Eestis samamoodi ja lisaks vaatas kogenud põllumees põllu pildi pealt paiselehte ja ütles, et “hapu”. 

Kui muld on hapu, siis väetised ei imendu ja kõrs ei kasva. Seega on enne nisu istutamist tarvilik mulla lupjamine. Kohalik nisu mahetootja kasutab lupjamiseks puutuhka, mida on lubatud panna kuni 6 tonni ühe hektari peale. 

Probleemid mullaga:

Mullakaart üsna lapiline ja siia hea väljasüsteemi tegemine “võib natukene aega võtta”. 

Põllu väljasüsteemid aastast 1947:

ja 1969

Seemned:

Seemneküsimusega suutsime ka kohaliku nisu mahetootja kimbatusse ajada. Esimene takistus meie laiuskraadil kasvava durumnisu seemne leidmiseks on see, et Kanada seemned justkui on olemas küll, aga GMO on peale kirjutatud. 

Kohalik mahetootja kirjeldas, kuidas ta hakkas kasvatama speltat - peaaegu sama iidset kultuuri, kui durum, ja alguses oli probleem selle taime kohalikus mullas idanema saamisega. Aga kui lõpuks kuidagi käima sai, tuli sellest hea sordiseeme meie kliimavöötmele.

Külvikorrad

Kohalik nisu mahetootja kasutab sellist süsteemi:

1. aasta ristik
2. aasta ristik haljasväetisena - 
3. aastal suvinisu ja sügisel otse talivili otsa sinna kõrte vahele
4. ja siis otsast peale ristikuga

Ise oleme veel mõelnud ka erinevate ristõieliste - kartulid, oad, herned ja sinep - kasvatamise proovimist. 

Aga selline plaan on küll, et paneks kohe esimesel aastal nisu maha. Rohumaa ei olevat üldse halb alus sellele.

Väetamine

See oli minu üks suurimad mureküsimusi. Nimed, et kuidas sa maheväetad nisu - tuu om üsna nõudlik taim, mis vajab korralikult lämmastiku, fosforit ja kaltsiumi lihtsalt, et kõrs üles ajada meie päikesekidurates tingimustes.

Tuleb välja, et mahekasvatuseks sobivad kõik loodusest naturaalselt välja kaevandatavad ained - mis tähendab seda, et looduslikult välja kaevandatud fosfor, lämmastik ja kaltsium on mahetootmise jaoks sobivad.

Lahtine küsimus on veel teised nisule vajalikud ained - magneesium, mangaan, tsink ja vask. Päevalilletuhk pidi väga potentne olema.

Muidu oli mahetootjatele internetis kirjas, et lehmavirtsa pannakse kevadel. Meil siin ühel naabril on küll lehmad.

Kahjuritõrje

Põllulapp on metsatukkade vahel, nii et naturaalne elurikas kahjuritõrje lindude näol peaks olemas olema. Üleüldiselt kogu Lõuna-Eesti pidi OK olema selles mõõdikus.

Segakultuur / Polycuture

Mahepõllunduses kasutakse mitmel heal põhjusel (kahjurite kuhjumine, mulla elukeskkond jne) sellist metodoloogiat, et kasvatakse mitut eri kultuuri segamini.

Hea segakultuur on meil veel leidmata ja plaanimata. Keegi rääkis, et äkki rukkilill?

Masinad põllu ette valmistamiseks

Esimene praktiline küsimus on traktor - kohalik mahetootja arvas, ett 25 hobujõuline, näiteks kuulus T-25 või siis midagi uut sellest suuruskategooriast. 

Lihtne ja väike äke meisterkündmismeistrivõistlusteks ette valmistamiseks ja (pulk)frees, mitte kultivaator. Seda kõike selleks, et põld oleks “sile” ehk kamaratevaba. Ja seda on vaja selleks, et seeme saaks igal pool samasse sügavusse.

ASAP tööd: 

Mullaproovid. Tuleb välja, et need tuleb juba sügisel ära teha, siis äkki saab kevadeks andmed kätte laborist. 

Kevadised tööd: 

Põllu lahti kündmine äkkega. 

Põllu kultiveerimine või freesimine siledaks ehk kamaravabaks.

Põllu lupjamine puutuhaga

Põllu väetamine

Seemnete külvamine

Põllu tihendamine/silumine

Martin